Jõulude ja uusaasta vahelisel ajal valmisid käpikud kolmele lapsele. Keskmine on oravafänn ja loomulikult oli oravapilt ainuvõimalik valik. 

Head uut aastat! Et õnnetäht teid valgustaks ja saadaks aastal 2017!

Aastalõpu muinasjutud...

Natuke unistustemaad....ehk aastalõpu muinasjutt sellest, kuidas võlurätsep meile punased kleidid õmbles. See lapsepõlvemaa tunne, kui ema õmbles ja püüdis kleidi alati pidupäevaks valmis saada. See tunne oli nii kaugele jäänud...ootusärevus...mõõtmised ja joonistamised, kleidiproovid...punasest sametist iludused said täpselt jõuluõhtuks valmis. Võlurätsep on Piia Heinmets...
Käpikud on minu kootud - õnneks oli lapsepõlves omandatud oskus alles. Ja raamat oli üks mu jõulusoovidest, mis täitus....
Ma jõuan siia blogisse erinevatel põhjustel väga harva. Kuid püüan seda alati hoida oma hingejõu kogumise kohaks...Võlutolmu kohaks, elulusti ja elurõõmu kasvatamise juuretiseks...
Ära unusta unistamast!

Kurgiuputus....

Flöödiharjutused kurkidega, kuniks saabub päris oma ja õige flööt. 

Rõõmsat septembrit!

Veel lilli...

Siin vaatab mõmmik läbi ukseklaasi tuppa - neid neljajalgseid vaatajaid on meil kolmes eri kõrguses - kujutage siis ette, millised ninatriibud seal ukseklaasi aeg-ajalt on.... 

Aed viskab iga päevaga lopsakust juurde. Äraõitsejate asemele tulevad uued - rooside kõrvale on tõusnud floksid kogu oma iluga.
Täna püüdsin pilti teha ka oma njuufakesest. Ta on 13 ja poole aastane - kahtlustan, et vanim njuufa Eestis. Mul on tema jaoks olnud viimastel nädalatel rohkem aega kui tavaliselt - ta üks mu esimestest beebidest ja tunnen, et kuna pere järjest suurenes, siis tema sai vähem tähelepanu kui oleksin tahtnud. Ta on ülihea - tõesti, selline leebe ja leplik nii inimeste kui ka teiste loomade vastu. Kevadel oli ta paar päeva kiirabihaiglas - nimekiri, mis koerakesel kõik viga on, oli pikk. Samas, arvestades tema vanust inimaastatesse, ongi tegemist väga eaka daamiga ja vaatamata tuvastatud terviseriketele, näen, et tema enesetunde indikaatoriks on toiduisu - mis on tal jätkuvalt väga hea ja motiveerib teda vajadusel natuke kobedamalt käima. Enamuse ajast tahab ta aga lebotada - ma pikki jalutuskäike temaga enam teha ei julgegi - käimine on vaevaline ja kui midagi juhtub, siis mina teda süles koju tuua ei jaksa. Nii me siis käime aiast väljas väga lühikesi ringe - peaasi, et saab natuke maailmaelu väljaspool oma territooriumi nuusutada. Arst arvas, et ehk aasta jagu on veel jäänud - selle peale ma nii mõelda ei taha. Viimasel ajal olen ainult natuke mures, et ehk tunneb ta ennast halvemini kui ma arvata oskan - koer ju mulle öelda ei saa, kas kuskilt valutab.  Ta on väga armas mõmmike, loodan, et elamisväärset elukvaliteeti jätkub tal veel kauaks!

Juuli...

Aias on iga päev avastamisrõõmu. Mu väike aiake õitseb tänulikult. Juuli....