Clover...and the beauty of the words...Ristik...ja sõnade ilu...

Sunday, June 20, 2010

Have you ever been writing poems? I have - many many years ago. I enjoyed the beauty of the
words...as now I enjoy the beauty of the visual expressions. My most productive time as a "writer" was in 1994 - oh, it was a time of getting to know what life is about - with its good and
bad times...
Kes ei oleks kirjutanud luuletusi või pidanud päevikut...nii tegin kunagi
minagi....täiskasvanuks saamise aeg oli keeruline ning nüüd, lugedes kunagisi kirjutisi, näen, kui palju valu tol ajal mu elus pidi olema...kuigi tegelikult ju ei olnud!? Ma lugesin ja kirjutasin palju  - ja loomulikult arvasin, et minust saab kirjanik...praegu loen ammuseid mõtteid teatava muigega - kuivõrd elu värvid on aastatega muutunud - tumedatest toonidest on väga heledad saanud....
Paber võib kaduda - seepärast kirjutan mõned read ka siia...ja ehk teen seda edaspidigi...
 
Piibelehed lõhnavad ja kõditavad mu ummistunud ninasõõrmeid. 
Veel natuke ja olengi jälle elav inimene. Läbi kevade suveks sirgunud. 
Kannan ainult valgeid riideid et helendada nagu jaaniussike. 
Et ei saaks kuhugi kaduda, isegi pimedusse mitte. Olla nähtav kõikjale, ka kaugele üle mere ja lõpmatuseni vilkuda, et keegi ei saaks eksida leidmata teed. 
See ongi minu õnn. Kaisutada kullerkuppe kuniks nad veel elavad. Joosta läbi orasheina jalad verele. See ongi minu õnn.
12.06.1994
Kollane vares vilistab. Kirsid ootavad 
punaseid huuli, et valmida. Mesilased 
siplevad kirede küüsis. Avan akna ja 
tuppa voolab roheline videvik. Hanemoon 
toetub kepile: pruudirüüs vanaätt. 
Jäneseparv jookseb üle tumeda varju. 
Inimesed lähevad metsa surmainglid 
seljas. Ah kuis tahaks karjuda! 
Hääl sulab roheluseks.
Märts, 1994
I wish you a creative week!
Luulelist ja loomingulist nädalat!

4 comments:

Anonymous said...

Vau, sa oled nii andekas! Kuidas sa küll oskad nii ilusaid pilte teha? Ma olen nii kade, heas mõttes muidugi:)
Luuletused on armsad, mina neid ei kirjutanud. Pidasin päevikut mingil ajal aga siis tuli kahtlus, et ema loeb seda ja päevik lendas ahju. Praegu oleks väga tore lugeda.

Maarja said...

Tõesti, Miret, sinust oleks võinud kirjanik saada! Mina nii andekas ei olnud, viimati tegelesin kirjandusliku omaloominguga vist Tähekese-päevil (tunnistan ja punastan). Isegi lugeda ei ole enam mahti.. Looming on nüüd hoopis teises vallas, vist...:)

X by Leina Neima said...

Ilusad pildid, ilusad sõnad - ilus hing ikka ihkab ja otsib ja väljendab ja elab läbi :=) Nüüd on kohe luulelisem tunne umbekasvanud lillepeenart „välja kaevama minna“. Õhtul ilmselt väike retk vanade vihkude juurde, et oma ürgne luule üles leida ja läbi settida… Minu „kuldaeg“ jääb aastatesse 91 – 92, pakun huupi… ja eks see kirjanikuunistus vist kipitas toona päris kõvasti…

Miret said...

Anne-Mai, Maarja ja Leina - aitäh kommentaaride eest! Andekas ei ole - pigem on lihtsalt suur soov ja tahtmine:-)Blogindus on tõeliselt inspireeriv ja selline omamoodi suhtlemisallikas - nii tore on seepärast ka vastukajasid lugeda...