Nädalavahetusel lonkisin lapse lauluproovi ajal Tallinna vanalinnas - vanalinna satun kahjuks väga harva ning seekordsest jalutuskäigust ei teagi, mida täpselt arvata. Kõige rohkem ehmatas mind see, et pea kõik teenindajad alustasid juttu inglise keeles. Mul rippus kaamera kaelas - ehk seepärast arvati, et olen turist. Ei taha mõeldagi, et meie oma vanalinnas suhtutakse eestlastesse kui võõrliiki:-) Igatahes väga koduselt ma ennast ei tundnud...
Seevastu koduselt oodatuna tundsin end aga koos perega ühes kesklinna kohvikus pühapäeva õhtul. Unustasin end teisi külastajaid vaatama - kõrvallauas istus kolme-põlvkonna-esindatusega pere, mille keskmes mamma oma laste- ja lastelastega (lapselapsi oli 6 ja kõik pisikesed tüdrukud). Nii kahekümne aasta pärast näen ennast ka sellises mamma rollis, kelle ümber on palju sagimist ning kes vahelduseks kodustele kogunemistele advendipühapäeval kohvikukultuuri naudib.
Seekordsed pildid: 1970ndate nostalgia - kes ei mäletaks karupükse? Pikk müts on mul alati võõristust tekitanud - kuid praegu on hakanud täitsa meeldima:-) Ja lumerohkus on samuti väga seitsmekümnendalik...
Soovin teile lootusrikast ja imederohket nädalat!
No comments:
Post a Comment