Tere, külalised! Mõtlesin, et näitan teile oma esimest armastust - kaamerat, mille sain aastaid tagasi üliandekalt fotograafilt Ingmar Muusikuselt. Töötasin ülikooli ajal ajakirjanikuna ja Ingmar oli mu kolleeg. Tema õpetas mulle pimikus filmi kerima ja kaamerasse sättima. Kaamera oli tema enda vana - olin väga õnnelik, et ta raatsis selle mulle kinkida. Kuna aastas ikka mitu korda ka autoportreesid teen, siis seekord tundus kuidagi sobilik koos kaameraga poseerida. Nii kurb, et ma teid ei tunne (loodan, et paljusid ikka tunnen ka) - aga lehvitan kõikidele, kes siia mulle külla juhtuvad:-)On ka teine Ingmar - Ingmar Bergman, kelle loomingut jumaldan. Tema filmide visuaalkeel, detailid, näitlejatööd - ah! Vahel harva premeerin end mõne Bergmani filmiga (müügil näiteks Apollos) - ja oma ajaga Bergmani filme vaadates. Kui mõni emotsioon on kuskile kinni jäänud, siis Bergmani filmiõhtu päästab kõik-kõik-kõik tunded valla!
Soovin teile palju positiivseid elamusi nädala teisel poolel! Kallid!
4 comments:
Oi kui tore, et end näitad. Miskipärast kujutasin Sind hoopis teistsugusena ette. Nüüd vähemalt tean, kes on kõikide nende kaunite piltide taga.♥
Olen ise ka seda kogenud, et inimesega suheldes teda nägemata tekib ettekujutus, kuida ta välja võiks näha...Ma ei taha nähtamatu võõrustaja olla - ikka lihast ja luust, ja selline ma olen. Harilikult punapea:-)
Nii ongi, et loed ja mõtled enda jaoks välja, kes seal teisel pool ekraani on.
Sul on ilus blogi.
Omaniku nägu ja tegu:)
Tervitused.
Grethe
Aitäh, Grethe! Tervitused minu poolt vastu ka!
Post a Comment