Bussitäis halle inimesi valgus rohelisse ja kastaniõiteebemeid lendlevasse aeda. Ainult üks õis hallide meres oma roosa salliga. Tuul leidis selle ja tervitas: "Sina oled teistsugune - tere, iludus!"
"Ei, ei, ära märka mind - lennuta teisi, neile on vaja tiibu, mis kannaks nad vikerkaarele imesid nägema!"
"Kes sa oled, sina, roosa salliga? Ära peida end, sa lämbud siin, kui ma sind ära ei vii..."
"Tuul, kallis tuul - luba mul jääda, ma nakatan teised ja värvin neid - näitan, et saab ka teisiti, ühtemoodi ei ole ainuke võimalus. Mõtle, kui mina tantsin ja hüppan, see on suurepärane aed. Kunagi jalutas siin paruness - ehk oli temalgi roosa sall. Jah, see pidi tal olema, sest siin on nii ilus. Ma võiksin kõigil käest kinni võtta ja viia nad rohuliblede vahele liblikaid püüdma. Ma võiksin neile näidata, et linnud on haldjad, kelle laulukeel juhatab meid peidetud pärliteni. Ma võiksin neile näidata, kus pärlid asuvad. Ma võiksin väga palju teha - minus on see jõud. Minus on võime midagi muuta. Innustada. Minu võime on samasugune nagu sinulgi, tuul - ma lükkan ja lennutan, paitan ja kui jonnin, siis purustan. Toon teisteni tundmatud lõhnad, nähtamatud tunded, olemata lood. Ma olen nagu tulevik - ihaldatud, kuid kättesaamatu, selline, mis sõrmede vahelt välja libiseb, mida ei saa haarata ja omada. Ma olengi parunessi vaim, keda näevad ainult need, kellel on lootust. Tuul, sinul on lootust, sina märkasid mind, ainult sina...."
Need mõtted panin kirja meie hõimuriigis käies...Peaaegu nii kõik oligi...Paar päeva näidati mulle killukest suve - tõin sealt kaasa sirelioksa - mähkisin selle märga paberisse ja peitsin kotipõhja. Öösel tulin lennukilt ja panin oksa vaasi - hommikuks oli närtsinud, siis pistsin selle üleni vette ja ime tärkas korraks uuesti - pildile sain ka.
Kuid ma ei olnud ainuke roosa: tagasiteel lennujaama märkasin bussis üht kuuekümnele eluaastale lähenevat härrasmeest - roosa triiksärgi ja roosade sokkidega. Arvake, milline pilt ta sokkidel oli? Puhhi pilt...Mh, oleks lastel selline roosade Puhhi sokkidega vanaisa....
Soovin teile pärlite avastamise nädalat! Ja julgust alati olla ja jääda iseendaks!
2 comments:
Uskumatu, et kuskil õitsevad sirelid!!
Sina oled romantik, see on väga tore!
mina olen ilmselt kunagi hiiresokkidega vanaema, raudselt:)
sirel on tummiselt ilus. jah.
Post a Comment