Tüdruku käed keerduvad ülespoole nagu välgusenäljased lilled. Ta on jooksnud üle maantee, üle kirmetanud põllu, nüüd tuleb mets. Tüdruk anub, kukub kummuli kortsuliste lehtede vahele ja jääb sinna kössutama.
"Võtke mind kaasa! Võtke mind kaasa!"
Hääl muutub sosinaks, sosin rammetuks hälinaks.
"Klu-kluu! Klu-kluu!!" Uhked linnud ei hooli inimlapsest. Nende vastus on võigas ja lootusetu.
Kaks kuldkollast patsi on jooksuga laiali pudenenud ja õhust niiskeks tõmbunud.
"Palun, ärge jätke mind!" Aga on juba liiga hilja. Kolmnurk sõuab üha kaugemale ja kaugemale, kuni punane päike selle enesega ühte sulatab.
Varsti on öö. Salapärased varjud neelavad ilu ja valguse. Külm tuul ähib väsinult lagendike ja metsade vahel, otsides tegevust. Pimeduses visatakse esimesed lumelilled taevast maa peale, ja, harjunud oma uue asukohaga, löövad nad täies ilus õitsele.
Hommikul leiavad otsijad tüdruku: lumest sirguvad haprad lapsekäed, mille vahel leemendavad kollased juuksed justkui esimesed kevadlilled, kuid valel ajal ja vales kohas.
"Klu-kluu! Klu-kluu!" Uus haneparv hüüab mahajääjat, hüüab ja ootab. Siis lendab ära.
Mets mühiseb hõbedaselt ja haarab valu endasse. Lumelilled närbuvad ja jääb vaid kole hallitav maa vananeva loodusega. On saabunud aasta süngeim päev.
Soovin teile rohkelt mängulusti ja rõõmu!
2 comments:
Maailma kõige ilusamad pildid ... ütles minu 5-ne Johanna!
Aitäh - laste kiitus on alati kõige ausam - nii et suured tänud ja paid Johannale!
Post a Comment