Naissaare

Lõunaküla mets udulooris

See tee peaks viima Maarja kiriku ja kalmistuni ja edasi Põhjakülla. Hr Kaljuste valdused - siinsamas on ka Omari küün

Naissaare sadam. Monica sõitis Lennusadamast saarele ühe tunniga.

Naissaare on mulle hinge pugenud - talvel lugesin Naissaare raamatut ja igapäevaselt rõõmustab mind seinalt vastu vaatav Naissaare naiste kalender. Ka meie kodused jalutuskäigud viivad tihti kaldale, mille vastas kumab Naissaare - lähedal ja samas ometi nii kaugel. Sel suvel kohe pidin seda vastaskaldal vilkuvat gatsby'likku rohelist tuld minema lähemalt vaatama. Olin Naissaarel käinud 10 aastat tagasi, aga siis oli saar lihtsalt saar, tundmata selle ajalugu ja inimesi. Kui nägin, et Naissaarel on etendus Naissaare naistest, siis teadsin, et sinna pean saama nüüd ja kohe.
Sadamast Omari küünini oli armas 2,8 km jalutuskäik. Neid pilte ma siia aga ei pane - Vene sõjaväe pärandus - see ei ole see, mida seal näha tahaksin. Kurb, kuidas ilusad kodud ja külad on lihtsalt pildilt ära kustutatud - aga õnneks meie kõvakettalt mitte. Siinkohal suur ja sügav kummardus Rannarahva muuseumi meeskonnale - need naised ei jää kohe kindlasti alla kunagistele Naissaare naistele oma töökuse ja oskustega. Viimase aastaga on rannarahva tegemised hakanud hästi silma paistma ja tunda on, et kõva töö kasvatab aina huvitavamaid ja suuremaid vilju. Aitäh, rannarahva naised! Olete talletanud meile kõigile ka Naissaare kunagise uhkuse ja ilu!
Kummardus ka noortele, kes etenduses mängisid - see oli väga hea! Oli tantsu, tralli ja pisaraid (naiste lood olid ehedad, etenduse lõpp võimas ja pisarateta ei suutnud seda vaadata).
Tagasi sadamasse tulime kastiautoga. Merelt voogas udu ja mattis saare oma embusesse. Sealt lahkudes oli tunne nagu tuleks kuskilt ja aru ei saa, kas see oli unes või ilmsi.
Tagasi tahan minna seljakotiga avastama ilu, mida ajalugu ei ole hävitanud ja mida taastatakse. Kas sel suvel jõuab, ei tea.
Rahulikku nädalat!