Leidsin oma sahtlist kunagi ammu ammu kirjutatud jõuluteemalise jutukese. Olin siis 11. või 12. klassis ja ilmselt oli see siis pärast talvevaheaega kirjutatud jutuke (ma olin selline õpilane, kellele väga meeldis kirjutada ja õpetaja ei pahandanud, kui vahel muutsin etteantud teemasid oma äranägemise järgi). Kuna tulemas on valge hobuse aasta, on see igati sobilik ka tänasesse jõulueelsesse päeva.
Ma unistan valgest sätendava lakaga hobusest, kes lendab minu juurde vaid jõuluööl. Tema tiivad on nagu sirendavad tähed tumesinise taeva taustal, tema kapjade kõla on nagu kõige puhtamalt kumisev kirikukell. Ta on minu. Ta tuleb vaid minu juurde. Me läheme koos, meie selja taha jääb minevik, me sammume tulevikku.
Ma näen, näen, mis mind ootab ees, kuid see on sama, mis oli minevik ja on olevik. Aga ma ei ole pettunud, ma olen õnnelik.
Siin on siirad, sügavad ja puhtamatest puhtamad inimtunded - siin kordub mu lapsepõlv, mida ma olen nukralt taga huiganud nagu üksik luik sinkjashallil tiigil. Leian sätendavad klaaspärlid - need on pisarad. Nad ei ohka ja kaeba, nad on meisterdatud murest, aga endas kannavad rõõmu.
Olen muutunud helevalgeks liiliaks, kelle imepärane aroom lõhnab vaid Temale. Ma ei tea, kes Ta on, aga ma tunnen, et Temas peituv aare kuulub minule, ja mina kuulun Temale...
Aga nüüd me lendame, lendame olevikku, sest mineviku tuleviku tund sai täis.
Jätsin hüvasti oma kalli hobuga, silmis pisarad, jätsin hüvasti kõige olnu ja olevaga, sest olevik sai jälle minevikuks ja tulevik olevikuks.
Mulle jääb vaid küünalde leegitsev sära, mille tulekiired meenutavad seda imelist jõuluööd, mil mu unistus ja mõte viibis koos unelmatehobuga uues aastas, tuleviku hetkes.
1 comment:
Nii ilus- imelisi pühi teie perele!!!
Post a Comment