Suvemälestus...Summer in Denmark....

Sunday, July 27, 2014

Möni liiv on hästi valge, suurimaks vaatamisväärtuseks on valged kaljud. Siin on meie rand. 





Poja kasvas ja arenes paari saarel veedetud nädalaga silmnähtavalt

Siin ongi see viikingite paat meie meestega ja Tinka sellele vastu ujumas

Maja on nagu segasumma suvila, siin on vabadus. Maja taga on heinamaa, kus alati rohtu näksimas paar metsajänkut ja kitse


Sipelgapesa

Siin kaldapealsel olen mina kohvi joomas, läbi võrgu on näha täpid - need on meie ujujad. Ma peale oma pere teisi ei näita, seega on pildivalik blogis väga kesine.  







Paradiis Möni saarel Taanis, kuhu igal suvel koguneb suure pere neli põlvkonda - seekord kokku 21 inimest. Keegi peab alati olema pere kokkuköitja - meil on selleks minu ämm. Igal naisel on oma lugu, nii temalgi - aga see, kuidas ta peret- ja pereväärtusi koos hoiab, on eeskujuks igale järgmisele põlvkonnale.

Suvekodu on ehitatud 45 aastat tagasi, see näeb välja nagu suur maa peale ulatuv katus, mille all sipelgapesa ringi sagib. Elu- ja söögitoa põrand on natuke kaldu - see vajus kaldu pehme pinnase tõttu kohe pärast ehitamist. Esimest korda majaga tutvust tehes on tunne, et oled lainetes loksuvale laevale sattunud, aga kui harjuda, siis on põrandakiiks just see, mille omapära armastama hakkad. Elutoa nurgas on suur klaver - kõik pereliikmed alates kooliskäijatest lastest oskavad klaverit mängida ja keegi alati klaveri taga kas harjutabki või kogunetakse klaveri ümber laulma. Õues saadab laule kitarr  ja mõnikord aplodeerivad krunte ümbritsevate hekkide taga naabrid pärast "eriti menukaid" muusikapalu.

Esimene ülestõusja paneb suure pudrupoti podisema - kella poole kümneks on ka viimased tõusjad - teismelised - hommikust kõhutäidet saamas. Imemaitsvad taani kuklikesed, juust ja hästi taanilik suvine hommikutoit koldskal (vanilje ja sidrunimaitseline keefir-jogurt) kammerjunkerega (hommikuküpsisteks mugandatud taani võiküpsised). Lõunasöögiks võileivad, mida siis igaüks oma maitsele vastavalt kokku paneb (harilikult pannakse leivale pasteet ja keedetud marineeritud punane peet, erinevad lihalõigud, suitsuvorst, röstitud sibul, heeringas jne). Õhtusöögiks teeb mu ämm kindlasti midagi väga lihtsat ja maitsvat (liha mitmel erineval moel) - tema enda ütluse kohaselt peab õhtusöök olema hästi toitev, sest ainult nii on võimalik vältida pidevaid vahepalatamisi.  Süüaksegi ainult kindlatel toidukordadel, keegi külmapi vahet ei käi. Kui õhtusöök valmis, lüüakse puuhaamriga suurele rippuvale metalltaldrikule - põmm põmm põmm - nüüd peavad lähemate ja kaugemate naabrilastega sõbrunevad lapselapsed sööma tulema.

Igale uuele saabujale korratakse üle reeglid, mida tuleb järgida, et suvekodu kanalisatsioonisüsteemid ülerahvastatusele vastu peaks. Suure pere elu toimib hästi ja sujuvalt. Suuremad lapsed aitavad köögitoimkonnas ja hoiavad väiksematel silma peal.

Mitu korda päevas minnakse koos ujuma. Meri on kõigi südames. Minu abikaasa venna- ja õe pere elab merega ühes rütmis - iga vaba hetk veedetakse merel oma purjekaga, merekutse on emapiimaga antud ka lastele ja isegi meheõe pere koer on juba kogenud meremees. Koerale pannakse päästevest selga. Kui koeral on vaja oma hügieeniprotseduure teha, lastakse ta üle parda vette, tagasi pardale tõstetakse ta päästevesti selja peal olevast sangast. Koer on tõesti vahva, väga intelligentne ja kuulekas.

Õe pere on auto taga treileril kaasa toonud ühe purjega paadi - sellega saavad maal rahutuks minejad minna merele mererahustit manustama. Venna pere saabub oma purjekaga - neile tuleb sadamasse autoga vastu sõita, sest esialgse plaani kohaselt nad paadiga sadamast ära tuua rikub üleöö suunda muutnud tuul. Sadam on piki merd sõudes umbes 2 km kaugusel, kui aga meritsi ei õnnestu, tuleb külateedel autoga 8 km ring teha.

Lapsed on jaganud ennast kahte gruppi - väiksemad, kes magavad toas, on 4-7-aastased, suuremad, kes on omale õue telgi ehitanud, on vanuses 9-17-aastat.  Väiksemate laste grupp jalutab lisaks oma meremehest koerale ka erinevate naabrite koeri - labradoridest neljajalgseid on 3, kelle vahel valida - must, pruun ja valge. Alati küsitakse luba koera jalutama viimiseks ja pärast antakse omanikule üle.

Õhtuti tunnen voodis nagu magaks liivarannal - keegi on liivaste jalgadega voodis käinud, olen unustanud linad saputamata jätta, padi lõhnab soolase mere järele - suvi, suvi!

Interneti ühendust suvekodus ei ole. Kes üldse ilma väliste uudisteta hakkama ei saa, võib minna muruplatsile, mis on naaberkrundile hästi lähedal (kutsun seda internetikohvikuks, sest harilikult on seal istujatel kaasas ka kohvitass) - naabrid on lahkelt lubanud kasutada oma salasõna wifisse saamiseks.

Eelviimasel saarel olemise õhtul istun pojaga suure pärnapuu all pingil, poja on mässitud teki sisse nagu beebi, vaatame koos, kuidas paarsada meetrit eemal traktor oma esitulede valguses heina niidab. Sirtsud siristavad, loojuva päikese viimane punane kuma on veel ainult aimatav. Pambul mu süles vajuvad silmad vägisi kinni, kuid iga natukese aja tagant teeb ta need imeväel lahti ja ütleb "emme", küsivalt ja kinnitust vajades, et olen ikka siin tema une tulekut valvamas. Tunnen, et pärnapuu all tulevad helged mõtted pähe ja tean alateadlikult, et see on üks eriline hetk elu eriliste hetkede seas. Siin on minu poja isade maa, siin saarel on tema juured. Tänulikkuse, õnne, armastuse tunne - midagi väga liigutavat on ses hetkes. Tundmus, et kahe kodumaaga pere kahe  kodumaa vahel olemises on alati ebakindlust, kuid seda, mis mõlemal kodumaal ühist, on ka väga palju. Õhtutuledes heina niitev traktor ja niidetud heina lõhn on ühtäkki nagu sümbol, mis teeb keerulise lihtsaks ja kahe kodu ühendab.

Päevad lähevad kiiresti. Naudin ämma positiivsust ja oskust näha lihtsaid ent olulisi pisiasju - naudin tema kollast kleiti ja roosasid tosse, tema tumepruuniks päevitanud nahka, elurõõmu, elujõudu ja elutarkust. Ta räägib mulle oma ämmast - näitab suurt potti, mis nüüd suvekodus igapäevaselt on kasutuses ja ütleb, et kui vaid ta ämm oleks teadnud, et nüüd tema selle potiga nii suurele perele süüa vaaritab. Pott näeb elu järjepidevust ja suudaks jutustada lugusid. Pott on teatepulgaks erinevate põlvkondade emade vahel ja mõtlen, et kummaline, kuidas asjade kaudu hoiame ka mälestusi inimestest.

Kui tuleb lahkumise aeg, võtab ämm mu kätest kinni ja ütleb silma sisse vaadates, et pean pojale magamise treeningut tegema, pean omale rohkem aega saama, sest ta on juba suur ja tugev ja saab väga hästi hakkama. Mina olen pere kese, kui minul on hea, on kõikidel hea....Suudan öelda läbi pisarate vaid "jah, ma tean seda"...

Istun seda suvemälestust kirjutades Eestis oma aias terassil. Lehvitan merele, sest sama meri loksub ka Möni saare ümber. Kuulen õhtuste rannas suplejate kilkeid, kajakate head-ööd huikeid....

Ilusaid suvemälestusi teilegi!  

4 comments:

A-Ly said...

Aitäh, et jagasid....see puudutas...see oli hingele kummaliselt hea...

Kathy said...

Seda sissekanne oli nii südamlik, jäi tunne, nagu oleks saanud ise sellest kõigest osa. Mõnele on kirjutamisandi antud kohe kuhjaga :)

Kathy
http://my-romantic dream.blogspot.com/

Agnessa said...

Imearmas ja vahva suvekodu ja -elamus! Neid muljeid lugedes tekkis nii mõnus tunne, justkui oleks isegi seal. Ilusat suve! Ja ära unusta siis endale aega võtta! :)

Miret said...

Aitäh, Anne-Ly, Kathy ja Agnessa!