Õhtupäikese haldjatolmus....

Kord, kui ma olin väike, kõndisin mustendaval tiigipinnal. Tegin seda igal ööl. Kuine valgushelk näitas mulle teed. Esialgu jooksin läbi mahajäetud suure pargi. Pärnaõied lõhnasid südantlõhestavalt, see rõõmustas mind. Siis silmasin kaugenevat rongi. Heitsin kõhuli ja kuulasin lahkuva külalise trummipõrinat. See oli vaikne ja ühtlane, lõpuks vaibus. Tahtsin öökulli kombel huigata, aga pidin kiirustama. Teised juba ootasid mind. Me läksime ja keerlesime valgete haldjatena tiigipinnal, keset vesirooside öörahu. Laulsime kui neitsid, imepehmel häälel. Emad said sellest südamerahu ja jõudsid igal hommikul uuesti alustada oma tavapäraste rutiinidega. Ehavalgel puistasime hommikukastmesse haldjatolmu, nähtamatut, ent hingetervendavat.
Nüüd olen ma suur. Minu valges haldjarüüs lendleb uus aitaja. Hommikuti naudin kastepärlitest sädelevaid hortensiaid - tean, et öised lauljad on sinna jätnud jõudu ja häid soove. Teen lilledele pai, aitäh tütrekesed!
(1994 ja 2014)