 |
| Siin vaatab mõmmik läbi ukseklaasi tuppa - neid neljajalgseid vaatajaid on meil kolmes eri kõrguses - kujutage siis ette, millised ninatriibud seal ukseklaasi aeg-ajalt on.... |
Täna püüdsin pilti teha ka oma njuufakesest. Ta on 13 ja poole aastane - kahtlustan, et vanim njuufa Eestis. Mul on tema jaoks olnud viimastel nädalatel rohkem aega kui tavaliselt - ta üks mu esimestest beebidest ja tunnen, et kuna pere järjest suurenes, siis tema sai vähem tähelepanu kui oleksin tahtnud. Ta on ülihea - tõesti, selline leebe ja leplik nii inimeste kui ka teiste loomade vastu. Kevadel oli ta paar päeva kiirabihaiglas - nimekiri, mis koerakesel kõik viga on, oli pikk. Samas, arvestades tema vanust inimaastatesse, ongi tegemist väga eaka daamiga ja vaatamata tuvastatud terviseriketele, näen, et tema enesetunde indikaatoriks on toiduisu - mis on tal jätkuvalt väga hea ja motiveerib teda vajadusel natuke kobedamalt käima. Enamuse ajast tahab ta aga lebotada - ma pikki jalutuskäike temaga enam teha ei julgegi - käimine on vaevaline ja kui midagi juhtub, siis mina teda süles koju tuua ei jaksa. Nii me siis käime aiast väljas väga lühikesi ringe - peaasi, et saab natuke maailmaelu väljaspool oma territooriumi nuusutada. Arst arvas, et ehk aasta jagu on veel jäänud - selle peale ma nii mõelda ei taha. Viimasel ajal olen ainult natuke mures, et ehk tunneb ta ennast halvemini kui ma arvata oskan - koer ju mulle öelda ei saa, kas kuskilt valutab. Ta on väga armas mõmmike, loodan, et elamisväärset elukvaliteeti jätkub tal veel kauaks!
No comments:
Post a Comment