This summer I decided to give up some of the dreams. It was a dream to build up my grandmother's home so as it was many many years ago. This place doesn't belong to our family and it has been empty for 20 years - since my grandmothers death.
Mõnest unistusest tuleb loobuda - tundsin seda sel suvel, kui käisin oma vanaema kodukohas (see oli suur osa ka minu lapsepõlvemaast). 20 aastat, ajast, mis mu vanaema suri, on ta maja seisnud tühjana. Minu unistus oli vanaema maja perele tagasi osta ja korda teha....
During these 20 years I have been just visiting the place sometimes in summers. It is a weird feeling to go to there- approaching the place and just seeing the roof of the house, I feel as my grandma is waiting for me with the warm food - driving closer - the dream breaks down.
20 years is quite a long time to change everything - but luckily time can change only the nature - it can not change my emotions and memories...
Aeg võib muuta küll loodust ja kohti, kuid minu emotsioone ja mälestusi, mis mul selle kalli kohaga seostuvad, mitte. Tegelikult eks ma salamisi ikka unistan edasi:-)
September has been very good month for me usually. Many good things have happened in my life in September - so - I hope - some good surprises will happen also in this year?!
September on harilikult olnud väga hea kuu - palju olulisi sündmusi mu elus on just septembris toimunud. Nii et alustan ka seda kuud väikese ärevuse ja ootusega...võiks ju midagi toredat juhtuda!
Have a positively surprising September!
Ilusat positiivselt üllatavat septembrit!
7 comments:
Ilusat mihklikuud siis, kallis Miret!
Tänud San'...Sulle ka!
Ühes väikeses kesk- eesti alevis on minu lapsepõlve kodu...
nõuka-ajal "kohandatud" mitme pere eluase, mis esialgselt ehitatud hoopis teiste mõtetega...
Käisin seda paar aastat tagasi vaatamas,oli pojengide õitsemese aeg...õied paistsid vaevu, vaevu kõrge rohu seest,kurb oli
Kaunist ja ootusärevat septembri algust... loodetavasti juhtub!
...mõni suvi tagasi lasin samuti peost lendu unistuse tagasi osta "vanaema maja", minu lapsepõlve parim paik. Maja oli endale ajakeeristes uued omanikud leidnud ning nende käe all on see paik nüüdseks tundmatuseni muutunud, ehkki igal suvel sõidan mööda ja hinges tuksatab, kui vanaema põnevaid puid-põõsaid mulle teele lehvitamas ja sirgumas näen.
Ilusate üllatustega septembrit Sulle!
Marika ja Leina - tegelikult on kurb, et teil ka samasugused "kaotatud" kohad. Püüan alati mõelda, et kohad ei ole tähtsad, inimesed on tähtsad. Samas on kohal ikkagi päris suur osa identiteedist - aga hea, et need siis jäävad meie unenägudesse ja unistustesse:-)
aga vahel on parem kui mõned unistused jäävadki unistusteks ;)
kaunist värvilist sügist !
I do hope you have some lovely September-days indeed! Your story reminds me a little bit of my mother´s one... Her family is from Königsberg, the ancient Prussia, and she was born there. In better days all her family had quite some properties and land over there. But afterwards the Russians took all and even if her family tried to get back some of their belongings, they never succeeded. Kalliningrad isn´t Königsberg anymore anyway...!
But you´ll keep the good memories, that´s a nice thing.
Best greetings,
Marjolijn
Post a Comment