Lapsena oli minu pelgupaigaks riidekapp. Kurbus, nutmised, mured - need jagasin ema riidekapiga. Oh, kui palju saladusi sai sinna jäetud! Kapis oli turvalisem olla kui voodis teki all. Mõnikord jagasin kappi kassiga, kes sinna oma pojad tõi....Minu preilidele meeldib ka kapis olla...vahel mõtlen, et võikski kapist mängumaja teha...aga ilmselt siis poleks see enam see...
Täna ma kohe teadsin, et tahan selliseid kapi pilte teha...selleks pidime riidekapi poolenisti lahti lammutama, et tavalisest pimedast trepialusest saaks kapi valguse kätte nihutada. Mu kallis abikaasa oli absoluutselt sellega nõus - entusiastlikult läks pärast kapp oma kohale jälle tagasi ka.
Algavaks nädalaks soovin teile palju huvitavaid ideid, toredaid sõpru ja nauditavaid hetki!
6 comments:
Kapikuningriigis on kapiprintsessid! Nii armas!
Kui armas postitus, tõi niipalju meelde. Mäletan, et ükskord tegi ka meie valge kiisu riidekappi pojad. Minu ema oli väga asjalikult juures assisteerimas ja mul vaadata ei lubanud:). Ka koht, kus väikevennaga peitust mängida ja jonnituju puhul ära peita.
Tervitused printsessadele, näia neile seda pilti: http://goodgriefgirdie.typepad.com/.a/6a012875e93d9c970c0133f4f9c088970b-pi
tea, mis nende kappidega on...mina tegin ühele kapiriiulile (pesukapp) nukumaja, võtsin tabureti ja siis niimoodi peadpidi kapis mängisin ja podisesin kasvõi terve päeva (kui lasti),
vahel on isegi kahju, et suureks sain ja pidin "kapist välja tulema":DD - see oli täiesti omaette maailm.
aga see nukumaailm sinu piltide peal koos väikese roosavahuste tüdrukutega on võrratu:)
Aitäh teile! Väga lahe, et kõigil on omad kapimälestused:-) Siin on üks täiskasvanud kapiprintsess ka - Kadri, selline kapp ja eiriti sisu võiks endal olla!
Sa oled eriliselt vahva inimene
Su blogi lugedes ja pilte vaadates sai mu päev kohe paremaks ja nüüd suudan jälle jõuluaega nautida mis kurbusega kõrvale tükkis tõukuma
Post a Comment