Täna tuleb pikem postitus eelkõige mu enda pärast - et see armas päev erksana kaua meeles püsiks.
Kila-kola laadalt pilte ei ole, aga sealt alustasime oma laupäevast rännakut. Kaardilt paistis Seidlale päris lähedal A. H. Tammsaare majamuuseum - ja nii saigi suunaks Vargamäe. Esimene pilt on Järva-Madise surnuaia (seal puhkab mulle kallis inimene) juurest kirikule - turvaline ja kodune tunne, kui kirikutorn kuskilt paistma hakkab.
Turvatunne ja klomp kurgus järjest paisus. Nii ilus oled, Eestimaa!
Ja nüüd Vargamäel. Seal oli kõik olemas, mis meie unistuste kodudele omane (mu laps ütles ka, et kui saaks, siis täpselt sellises kohas tahaks küll elada) - puithäärber, floksipeenrad, suur viljapuuaed, vana võimas tamm, pisipääsud pesadest välja piilumas, kartulipõld, lehmad ja heinategu...Kui nüüd ka vanaema oleks uksele tulnud ja sööma kutsunud...
"Tõelt ja õiguselt" tuleb tolm maha pühkida ja lugeda seda nüüd - emana ja abikaasana - nüüd oma elutarkusega...
Vahepealsete pisiseiklustega jõudsime õhtuks Palmsesse. Taluperenaisest mõisaprouaks - ei teagi kohe, kumba valida....Ma oleks nõus ka Palmse mõisa aedniku ametiga. Kel paar aastat mõisa külastust vahele jäänud, soovitan kindlasti Palmse-elamusi värskendada. Mõisa ümbrus kogu aeg täiustub ja ahhetada on palju...
Siin võiks küll iga päev tegutseda - puitpitsiline kasvuhoone on täis tomateid.
Kirss tordil oli loomulikult kontsert. Ilm oli ideaalne, pääsukesed lisasid uhkete tantsukaarte ja vidistamisega oma interpretatsiooni muusikale. Hämardus ja tundeskaala tugevdamiseks süüdati tuhandeid küünlaid (usun, et võis küll üle tuhande küünla olla, sest kogu lossiümbrus kattus küünlamerega).
2 comments:
Meilgi puhkavad Järva - Madises lähedased, kahjuks õppisin neid tundma fotodelt ja ema juttudest...
Ihana kasvuhoone<3
Post a Comment