Julgus elada...Good Estonian Book...

"Julgus elada" - ahvatlev pealkiri, kas pole? Külli Sparre foto kaanel tundsin ära, aga raamatu autorist ei olnud ma mitte midagi kuulnud. Herdis Ojasu debüütromaan - selge. Tegevus Kreekas - väga tore. Ei teagi, mida arvata. Raamatut lugema asudes ei teadnudki veel päris mitu lehekülge, mida arvata. Aga lugesin edasi ja mingist hetkest hakkas hing värisema - samamoodi nagu tundsin aasta tagasi hingevärinat kui lugesin Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamatut". Nii  omane, hinge avav. Ilus. Ilusad ja kaasahaaravad looduskirjeldused, võitlused endaga, huvitavad inimesed, tegelaste liigutavad lood. Hea stiil. Esialgu tekkis soov teada saada, kes ja kuidas reetis autori, et ta nii kaugele oma lapsi maha jättes põgenes. Aga raamatut edasi lugedes just meeldiski, et ei tea, mis täpselt autori ajendiks oli. Reetmisi võibki elu jooksul olla mitmesuguseid: sõprade poolt reetmisi, lähisugulaste või hoopis äripartnerite poolt - kelle poolt ja milline reetmine, see ei olegi oluline. Raamat pani mind kui lugejat minategelasega kaasa rändama nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Herdise tugevaks saamise teekond...

Raamatu paigutan riiulile eneseotsingute pärlite  - Elizabeth Gilberti "Söö. Palveta. Armasta" ja Frances Mayesi "Toskaana päikese all" - vahele. Loodan, et see leiab tee tõlgituna ka teiste riikide lugejateni. Mõnes mõttes on see ka filmilik raamat - vähemalt mina kujutasin ette, kui hea see ka filmina oleks.

Raamat mõjus mulle mitmes plaanis. Kreeka on olnud mulle alati südamelähedane. Minu esimese lapse lemmiknukk on Ateenast ostetud ja linna järgi oma nimegi saanud. Teisele tütrele nime valides oli Ateena ka meie nime valikute hulgas. Aga mõtlesime, et see on liiga tähenduslik ja peres üks Ateena, kuigi nukuna, juba olemas....

Julgus elada innustas mind üles otsima ka oma kunagise kursuseõe kreeklanna Sofia, kellega õppisime koos Kopenhaageni ülikoolis. Millegipärast sobisin seal õppides kõige paremini just kreeklastega. Aga aastatega aadressid ja kontaktid kadusid ja ununesid. Nüüd googeldasin ja leidsin Sofia, saatsin meili, teadmata, kas see ikka tema on.  Vastus tuli kiiresti.  Elu armastus on ta tagasi viinud Kopenhaagenisse, mis tähendab, et suure tõenäosusega kohtume juba sel suvel!

Niisugust julgust elamiseks mul kindlasti ei ole nagu Herdis Ojasul. Aga ehk polegi vaja. Õiged inimesed ja olukorrad tulevad eluteele just õigel ajal, lahendused loodetavasti ka. Mulle piisab, kui saan rännakuid teha oma mugavustsoonis - kodus - raamatut lugedes.

Aga teinekord on muidugi elamise julgus väga hea. Herdis Ojasul oli piisavalt julgust isegi selleks, et nii vahva lugu kirja panna. Edu ja uusi julgustükke, Herdis!

Seekord siis soovin julgust elamiseks! Teile ja endale ka! Julgustükke!