Nädalavahetusel viisime suurema lapse maale vanaema juurde. Seekord kurgus nii pitsitas teel minu lapsepõlvekoju, kus ei olnud käinud oma pikad 4 kuud. Hoidsin pisaraid tagasi - lihtsalt kõik rõõmsad mälestused ja sügaval hingesoppides maha surutud emotsioonid vallutasid mu meeled - lapsepõlv on tähtis ja kõik see, mis oli, ei unune kunagi. Teisalt on mul sel kevadel kogu aeg selline ahhetamise tunne - kui ilus on Eestimaa! Vaatan ajahõngulisi maju tee ääres, lehmakarju, bussijaamu, põlde, kirikuid - ja siiralt imetlen eestlaste ilumeelt. Kui palju unistusi, mis autoaknast vilksamisi mööduvad - kui palju unistajaid, kes oma kodude eest hoolitsevad. Vana on armas, ka vanad kortsulised majad on armsad. Kui palju mälestusi neis olla võib ja kui palju unistusi neis on olnud ja on. 
Lapse ärevusootus vanaema juurde mineku üle tekitas ka minus ärevust. Kuidas kunagi ootasin samuti seda vanaemaga (õigemini küll vanatädiga) kahekesi olemist. Neid jutte, mida ta mulle rääkis enne magama minemist, neid teistmoodi päevaseid toimetamisi ja seda, kuidas vanaema hommikul vara pärast loomadega toimetamist mulle süüa tegi - ja mina voodis kuulasin, et millal nüüd see õige aeg on üles tõusta...Näen, kui õnnelik on mu laps maal, milline vabadus seal on - saab minna välja rattaga sõitma ilma, et ema-isa kogu aeg kaasas oleksid, saab õues joosta ja joosta ja joosta ja see vabadus ei lõpegi ära. 
Selleks nädalaks soovin teile lahtisi silmi Eestimaa ilu nägemiseks! Ja nagu ikka - täituvaid unistusi ka! 
P.S. Pildil olev kann, mille sees on pojengid, on üle 70 aasta vana - kingitus minu vanaema ja vanaisa pulmadeks. Valge laud on minu vanaisa enda kätega tehtud - seega ka vanem kui 70-aastat. Pojengid on ema aiast.
2 comments:
Kui ma laps olin, siis mulle ei meeldinud pojengid. Pojengid olid minu meelest paksud ja nii tavalised lilled, neid oli igas aias. Nüüd on hoopis vastupidi - pojengid ongi nii võrratult ilusad, sest nad on nii turvalsielt TAVALISED ning pika pojengipeenra lopsakas õiemeri on oma külluslikkuses võrratu aktsent vana, lihtsa, koorunud värviga maja kõrval. Jah, Eestimaa on imeilus. Jätkuks meil silmi ja mõistust seda märgata.
Sa oled oma mõtted nii ilusasti kirja pannud. Kui mina Eestisse tulen, siis vatan ka alati lapsepõlve silmadega ringi, justkui väiksena augusti lõpus maalt tulnuna kui lehed puudel olid juba kollakad ja kõik kuidagi testmoodi. Nagu näeks esimest korda, aga samas on kõik ikkagi oma ja tuttav.
Pojengid on fantastiliselt ilusad, ühed minu lemmiklilled. Kuidas ma tahaksin neid ka enda aeda, aga mul lihtsalt ei kasva siin midagi.
Ilusad pildid, nagu alati!
Post a Comment